Oleks võinud minna sada korda hullemalt Ja tuleta meelde, et praegu näib minevat üsnagi kenasti Võin olla negatiivne Siiski õnneks mitte depressioonis murelaps Lootusetu introvert ning elu nii, et Armastangi naisi, kellest ainult luuletan Vähemalt ma suudan armuda Käputäis kaaskondlasi, kes kuulevad Ja tunnevad mind lõhki-läbi, mõistavad Kellele ei ole vaja ennast tõestada Oleks võindki minna tuhat korda võikamalt Ja tuleta meelde, et praegu näib minevat üsnagi kenasti Võin tunda ennast rumalalt või inetult Vähemalt ei ole keha halvatud või elu ilmetu Võib olla kõle ilm ja kohutavad riided Ootad tunde inimest, kes kunagi ei tule Peagi uus kevad, lohutavad pilved Võid olla vananend, ent vähemalt ei sure Praegu, ja kui ühel hetkel tarvis panna sussid kirstu Võid lasta kogu ängi ja agooniad rahumeelselt rippu Ja löödaks lokulauda, öeldaks järsku "Mine!" "Mine!", seal pole midagi hirmsat Vaid su sõbrad, ja kui tahad uskuda, saad tiivad Või haaremi või jahutava tühjuse Kui mõtled praegu, ehk ei ela enam üksluiselt Sest et sina pole see, kes nutab oma matustel Sa pole see, kes keeldub lähedasel helistamast Sa pole see, kes ilma tegudeta julgeb lootust hellitada Ja kui oled, alati võiks minna hullemalt Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees Kõige hullem on alles ees