Ma kardan päeva, mil mul pole
Kõrvetada põhja ühtki ajurakku
Kardan päeva, kui mu poore
Saatnud lõkked vajund auku
Pelgan päeva, kui ma seisan
Kohvitassi saatel keset õue ning
Paljad tallad tuhvleis lumelõuendil
Vaatan udund pilgul raagus roikaid
Kortsud laubal tõstnud lainteks käed
Koltund hõlstis kössis, vaikselt näen
Kuis tormab taaskord mööda paistev päev
Ja pole teinud midagi, et carpe diem
Memento puhtas usus mori samas
Rühkind lõputult ning miski pole hooliv, armas
See, mis terendas, su ripsmeis loori valab
Endiselt, nii parastaval kombel
Lähen magama kell seitse ja ärkan viis
Panen Vikerraadio mängima ning istun akna alla siis
Kus on su lood nii kangest räpparist?
Leival hapukoor, kui eilne "AK" algamas
Lõunal lõhun puid keskküttega majale
Putitan jalgratast, enam eal ei sõida rattaga
Kui käed taskus köhahooga aia ees
Hea, kui pensionist elektriarved makstud saab
Kõik suled tindiplekis karastunud pooleks
Pärdid muutund pärdikuiks mu pärtlipäeva pärleil
Spiegelitel minus seatud kindel piir
Ja kõigest tehtust pole millekski piisavalt
Morbiidne mass, mis vooland särast piisatuks
Ma kardan seda enamgi, kui võltsi viisakust
Südant lõhestavad saua abil Moosesed
Stardipauk sai lastud kuklasse veel poolel teel
Elevandid põrnas isekalt on närind säsi
Isukalt ma neelan sappi, värilkäsi
Karikad on kuhjatud ning mis sa sellest võitsid?
Sõbrad oodanud sult kaua pole enam õiget, õilist
Maod on uuristamas üdi
Pea on mõtteist puhta tühi
Ehkki pilk on endiselt nii mõistlik, südi
Lähen magama kell seitse ja ärkan viis
Panen Vikerraadio mängima ning istun akna alla siis
Kus on su lood nii kangest räpparist?
Leival hapukoor, kui eilne "AK" algamas
Lõunal lõhun puid keskküttega majale
Putitan jalgratast, enam eal ei sõida rattaga
Kui käed taskus köhahooga aia ees
Hea, kui pensionist elektriarved makstud saab