Ootama, et saabuks
Mõned soojad sõnad
Selge karge sügistuul
Pikk nädal vahetub ja aeg läeb aeglaselt
Hallid ilmad, kaunid kõlad
Helge malbe üksildus
Paar tundi kohvikute vaateakendel
Kauge etteaste müra
Tekst, mis saab kord valmis
Öövarjud põskedel jääkülmas korteris
Raugev laintemüha
Tekk unes peale pandud vargsi
Seistes muuliotsal nagu tootemid
Aeg jääb paigale
Ja ta ei kulge lineaarselt
Sama päev käib ringi nurgelistes tsüklites
Kui palju annaks, et
Saaks uksest minema, sest
Ehk iga hetk on üksnes unenäona tühi kest
Kus oodata, oodata midagi suurt
Ma ei pea kirjutama enam
Ühtki rida, mitte ühte, õieti
Sest olen õnnelik, nüüd tõesti õnnelik
Ja ei pea, me ei pea
Ma ei pea kirjutama enam
Ühtki rida, mitte ühte, õieti
Sest olen õnnelik, nüüd tõesti õnnelik
Ja ei pea, me ei pea
Ootama, et saabuks
Vaikne pilk hommikul
Hetk enne äratust
Küünarnukid vaheliti teatri tagapingis
Valge vihm koidikul
Vaimustund välgatus
Keegi olemise sisu hetkeks haaras kinni
Äratundmine, viibe
Pikad mõttepausid
Muie, mis end lõplikult on põue pugenud
Sulnis unine ilme
Mantlid kõrgel nagis
Enne und mu juukseid silub õige õnnetunnetus
Oodata, oodata midagi suurt
Ma ei pea kirjutama enam
Ühtki rida, mitte ühte, õieti
Sest olen õnnelik, nüüd tõesti õnnelik
Ja ei pea, me ei pea
Ma ei pea kirjutama enam
Ühtki rida, mitte ühte, õieti
Sest olen õnnelik, nüüd tõesti õnnelik
Ja ei pea, me ei pea