Vaatan hetkesid kõrvalt, kael õieli
Kogun kohvrisse, kritseldan märkmeid
Ise valin, kuis maanduvad lõuendil
Ja maal saab reaalsusest täpsem
Reaktsioonid on kinni mu peas
Kas näen mahedat vihma või padukat
Kõigi tagaaed seesmiselt hea
Natuur valib eesaia paruka
Olen alati peljanud üksindust
Põland pidusid, lembinud istumisi
Reedeõhtute õpitud üksluisust
Joominguid, teesklust ja kiskumisi
Ent ma kogun neist kilde, mis kannavad
Pause, mu tükkides hiilates
Kuidas inimloom püüdleb ja armastab
Elu, murdlainetes kilgates
Ja millised toonid sest saavad
Kui elukuma läbib vaimu kadalipu?
Ehk kogetus vaid ulma-aastad
Ning me eksime kanarbikus? (Huh)
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis arendaks teemat
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis mõista, mis mõista
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis arendaks teemat
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis mõista, mis mõista
Melu keskel ei jätkugi õhku
Ja mõistus võib vastu pead saada
Kõle kesköö või liigutav õhtu
Loeb, kuidas neid külje pealt vaatan
Sel maailmal on kauneimad silmad
Mille pilgud saan väljastpoolt kaasa
Mälupiltides paremad ilmad
Mida postkaardil sulle võin saata
Ja see on tõesti perspektiivi küsimus
Ja see on tõesti perspektiivi küsimus
Ja see on tõesti perspektiivi küsimus
Astuda eemale, vaadata väliselt
Nii võib jõuda veel millegi suurema jälile
Mitte üks tõde ei ole tulnd päriseks
Horisont paika, ma võtan end käsile
Astuda eemale, vaadata väliselt
Nii võib jõuda veel millegi suurema jälile
Mitte üks tõde ei ole tulnd päriseks
Horisont paika, ma võtan end käsile
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis arendaks teemat
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis mõista, mis mõista
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis arendaks teemat
Vahel võiks vaadata eemalt
Et mõista, mis mõista, mis mõista