Kui mu sõnad jälle tumedad kui vari
Nagu Ehin, Bukowski ja Talvik
Kui mu silmad sinatanud hoopis halliks
Sõba kukil eilse õhtu raskus
Jätan mõttes maha kõike, mis on kallis
Ja mu kopsud täis on paksu udu
Kas sa jaksad siis ka voodiserval istuda
Kui peas kihutan kõledas kupees
Kannan halli ja männikud vuhavad mööda
Kas sa jaksad mind mu udust välja kiskuda
Kui tunnen, et ka täna muud ei tee
Kui taon pead vastu lauda, söödan musti koeri
Ning siis uue õlle alustan
Teesklen, et ma olen ikka kohal
Kas sa raputad mind, et ma aru saaks
Ja tuleks lae alt maha korraks
Et see ongi, kuidas kaduda
See ongi, kuidas kaduda
Ainult sa ise võid ennast päästa
Kellelgi teisel ei ole see võim
Vaata, kui kõrgele ronisin
Vaata, ma ei näegi teid enam
Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama
Ainult sa ise võid ennast päästa
Kellelgi teisel ei ole see võim
Vaata, kui kõrgele ronisin
Vaata, ma ei näegi teid enam
Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama
Luba, ma piidlen täna lihtsalt tänavat
Luba, sa tead, et unustan alati piisavalt tänada
Tukastan natuke, siis ehk sest ära saan
Mis ripub mu turjal kui läbimärg mantel
Kui läbed mu lähedal lebada, varsti ehk säran taas
Pimestand mind see, kui silmitsend liig pikalt lampe
Tean, et peaksin laskma õlust lõdvaks
Kuid ma pelgan langeda siis põrandale laiali
Jahuta palun mu hommikuid vihmaga
Kardan võtta öeldut sõna-sõnalt
Kardan jätta udu kopsudes ning minna aiani
Ja kui keegi pärib, olen lihtsalt viisakas
Ning ei suuda seista üksi, olla niisama
Ootan kutset käia peol või öelda midagi
Tuleta mul meelde, kuidas hingata
Hingata, hingata kuidagi
Ainult sa ise võid ennast päästa
Kellelgi teisel ei ole see võim
Vaata, kui kõrgele ronisin
Vaata, ma ei näegi teid enam
Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama
Ainult sa ise võid ennast päästa
Kellelgi teisel ei ole see võim
Vaata, kui kõrgele ronisin
Vaata, ma ei näegi teid enam
Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama