Vaatan, mida fakki
Kustukat ei ole
Tahan kustutada
Tahan kustutada kohe
Kustutada tähti
Kustutada sõnu
See pole enam tähtis
See pole enam lõbus
Voodist välja hüppasin, püksid jalga lükkasin
Müttasin läbi muda, poe poole ruttasin
Kohtasin üht naist, oma meest ta sõimas seaks
Tema kehas oli viha, mida kustutama peaks
Poe seina keegi sodis
Grafitiga, et sa teaks
Kuid mulle see ei sobi
Kustukumm teeks asja heaks
Siis poodi sisenesin, vihikute, nihikute riiulile liginesin
Otsisin kummi, võtsin selle sihikule
Mulle võhikule lähenes neiu
Tema kollase siidkleidi lõhikule
Olid suunatud mu silmad
Koledaimad jalad maailmas
Väga kole oli pilt, hakkas lausa paha
Andke kustukummi, seda kustutada tahan
Iga täht, mida väänad
Iga rida, mille täna määrad
Iga sõna, mille ära käänad
See häma üli igav, mida hääldad
Ning ainult juhul tõstan oma käe ma
Kui lavalaudadelt ära lähed sa
Väga-väga vähe võlu selles näen ma
Ei ilustaks ka seda võluväega
Käitud nagu oleks korda suutnud
Saata midagi, siin olukorda muutnud
Aga miks, kui isegi see sind ei puutu?
Tänu sinu vihale see linn ei muutu
Jäta kõik see jama palun enda ruutu
Pole vaja jälle mingit venda uut,
Kes oleks sündima pidanud ilma suuta
Ainult kummiga saaks sellist sitta muuta
Kui sa oled
Rõve ja jäle
Nii nõme ja jäme
Kui sa pole piisavalt sõge ega väle
Pole sõber, pole viisakas, pädev
Või pole põnev ega äge
Siis ma kustutaks su ära
Nagu mõne kõvera tähe
Vigane, väär kõik, mida ma näen
Iga päev on igav ja käed ei pidama jää
Täiest väest ma ihkan, et tuleks veel millalgi päev,
Millal see hääl mu peast ikkagi minema läheks
Vaatan, mida fakki
Kustukat ei ole
Tahan kustutada
Tahan kustutada kohe
Kustutada tähti
Kustutada sõnu
See pole enam tähtis
See pole enam lõbus