Ema anna mul andeks, ma olen psühhopaat
Terve elu ei ole ma ravi saand.
Sest et kõik mis ma teen, tean olen valel teel
Mu närvid ei pea vastu, sisemuses keeb.
Olen psühh raisk, ärkan öösel pimedas toas,
Klõpsan lülitit avastan seina löödud noa,
Mille kõrval kritseldusi mitu meetrit,
Naise nimega, küüntega kraabitud tapeeti.
Kananahk tuleb ihule, higi pihule,
Näost valge, vahib keegi peeglist otsa minule.
Siis korra võpatan, kuulsin klõpsakat
Avan ukse, ja näen meest, kes hoiab käes fotokat.
Meeltesegadusest astun edasi ma,
Ning näen verist laipa lebamas maas.
Veriseid rätikuid, veriseid nugasid
Ja kõike keda kunagi kõrvaldada lubasin.
Jooksen ehmatusest magamistuppa,
Minestan ning kukun pikali nurka.
Ärkan hommikul ja kõik see on läind,
Ema anna mulle andeks, ma olen hulluks läind.
Ema anna mul andeks, ma olen psühhopaat
Terve elu ei ole ma ravi saand.
Sest et kõik mis ma teen, tean olen valel teel
Mu närvid ei pea vastu, sisemuses keeb.
Ma olen psühh raisk, hoia kui pääsen lahti
Ei pane vaid üht naist, kui näen siis tahtmist.
Tean täpselt kui jõuan keskööl kadudes,
Mul omad kasud sees, ma sul teen,
Kohtume su sadul ees salakaval,
Näeme lava taga, sel õhtul lööb mus välja vanapagan
Elan kaht elu üks tihti kaob mälust
Lünkadena meenub mets ja invaliidikäru.
Kuid ei leia seost siis kassikuseleost,
Kuid ei mäleta ka seda, millal lahkusin peolt.
Paljas käed verised, kõrval magab brünett,
Möödub üks hetk, haaran klaasi kraanivett.
Ilmselt tõi ta kaasa mind, sest ma ei saanud kus asun,
Kõhklen, kas tal näkku vaadata üldse tasub.
Keegi koputas, äratan kutt see lits ei ärka
Kaoks siit läbi rõdu, enne seda kui ta märkab.
Ema anna mul andeks, ma olen psühhopaat
Terve elu ei ole ma ravi saand.
Sest et kõik mis ma teen, tean olen valel teel
Mu närvid ei pea vastu, sisemuses keeb.
Olen psühh raisk, vajan tervendavat süsti,
Mütsi kergitan korra, enam ei seisa püsti.
Kammib, miks sa ei lase magada mul Ülemiste trammis,
Ja kes tõi mind äratama kuradi ansambli.
Mammi, teeme pool grammi ja naerame koos krambid
Ja kinnita hambaklambrid
Ja kui tahan trambin jalaga oma kambris
Kustuta lambid
Narrid, sa ei taha Kennylt ära võtta tema barbit,
Vastaselt juhul lisan sul supi sisse karrit.
Kevadest sügiseni elad mu farmis,
Ja terve põlla künnad valmis.
Taipoh kui põgened, seda jama pole tarvis,
Ega ma veeni tarbi ravim seebikarbis.
Kaotasid peegli pargis ja valge salli,
Tulen lõhna järgi, pole võõras öine tallinn.
Ema anna mul andeks, ma olen psühhopaat
Terve elu ei ole ma ravi saand.
Sest et kõik mis ma teen, tean olen valel teel
Mu närvid ei pea vastu, sisemuses keeb.