5 mintsane lugu
Raskus, armastus, võitlus, vabadus
Jooks millegi suunas kuid auhind on saladus
Uurin asja selguseni, voi kuni mul jõudu raugeb
Mõistatus, kuid mina olen lahendist veel kaugel
Elu ei ole mee lakkumine
Elu on otsimine, jah, kel veab see leidmine
Otsisin tühjalt ja ei tea mida leidsin inimese
Tema oli eriline mitte nagu kõik need teised ta oli teistsugune
Lõpuks ometi sain oma teekonnale väärilise kaaslase
Kellegi kellega jagada selle mõtetu maailma rõõme ja kurbust
Tema oli su ainus ja õige minu jaoks
Nii mulle vähemalt tundus
Aeg möödus muretult, elu ilus kuni päevani mil see juhtus
Olin abitu ja teovõimetu, kogemusi nappis, ja kõik muutus
Ta tahtis olla üksi mõelda, olla vana ning sõltumatu tahtis puhata
Seega leppimine tuli iseenesest kes olen mina et mitte lubada
Mul oli õigus küll viimasele sõnale kuid ma ei kasutanud seda
Lasin tal minna
Parima asja oma tühisest elust, millest nõnda kiirelt olin jäänud ilma
Üksi olemine ei olnudki nii raske kui algul mõtlesin, piinast tohutust
Mul olid mu sõbrad ja muidugi muusika millest taas leidsin lohutust
Meeles veel need sõnad ja tunded mis kunagi sai välja öeldud
Mälestused elasid edasi mõtetes ja jällegi, aeg möödus
Ta tuli mu juurde tagasi, mul oli õigus kuid mis siis
Minu tunded olid muutund rääkisin talle tõde ja ta nuttis
Ebameeldiv olukord kuid ma ei suutnud enam valetada talle
Sest teadsin et tõde ei tee kunagi kokkuvõttes
Sama palju haiget kui vale
Aeg ravib ja otsing läheb ikka edasi
Miski pole kindel kõik on habras
Ja just kõige paremal hetkel miski halb meid tabab
Ja enne seda võiski tunduda et oled oma saatuse sepp
Kuid nüüd pigem et keegi teine vajutab nuppe sinu eest
Sulle ja su sõbrale tungitakse tänavapeal kallale
Kas see on Eesti politsei kes sind aitab?
Läbi juhuse saavad nad tüübid küll kätte
Kuid kas kohus paneb ikka õigluse paika
Üks saab aasta tingimisi teine kuus kuud ühiskondlikult kasulikku tööd
Teile jäävad noa torkehaavu täis kehad
Pluss mitmed vihast magamata ööd
Ja neid öid veel jätkub, viha pole otsas, kõik on alles ees
Sõber ei saa kunagi tegeleda enam spordiga, liigub elulõpuni longates
Ja hing mis oli ennem soe on nüüd pikka aega külm
Kui ennem ei tunnetand maailma kurjust siis nüüd küll
Edasi kaevata pole ka mõtet tüübid alles Eestisse tulnud lehed puhad
Ees kõik need tulevased pimedad ööd mil välja minnes su ema nutab
Purunesid illusioonid maailmast, kus kõike saavutab vaid heaga
Karistuspoliitikas valitseb kriis, õigluse tuleb ise jalule seada
Nende leidmine ei pakkunud erilist pinget
Nimesid teades on aadresski käes
Kirjeldamatu on see viha hetkel mil seda tõbrast jälle näed
Kohal oli neist vaid üks
Ja kõik need valed mis vabandasid välja teist meest
Keskmist kasvu, jässakas
Umbkeelne kabi kel oli ülbust rohkem kui kahe eest
Toimus rüselus ja järgmine hetk oli ta pea sinu käte vahel
90 kraadi vasakule, kraks ja maailm olekski juba parem
Sõbra keelavaid hüüdeid sa ei kuulnud
Kuid õnneks lasid tal ise enesest minna
Hiljem mõtlesid et ta pääses kuid tegelikult pääsesid ka sina
Tegelt pääsesid ka sina
Sul oleks tõesti olnud piisavalt aega vanglas mõistmiseks
Et viha sünnitab vaid rohkem vihkamist, vägivald vägivalda
Sa pääsed lõpuks tulema, see maakoht ei hoia sind enam kinni
Võibolla kui vanemad oleks veel elus ja siis ehk toidaksid nemad sind?
A sa oled harjund hakkama saama
Ja sul on vähemalt enda kirjutatud riimid
Mida oled loonud ikka siis
Kui keegi su nina ees on ukse virutanud kinni
Töökaaslased on ka värdjad kellega on ainult jõuga asju aetud
A see kõik on suva
Sest lõpparve oli kuuldavasti juba lõuna paiku laekund
Kell saab 5 ja suvetöö seal kuradi vabrikus on möödas
Nüüd pole enam paratamatusi
Vaid edaspidi juba ise valid kus sa töötad
Sind ootab ees uus linn ja tasuta koht kõrges õppeasutuses
Paistab et üle tüki aja oled tulvil tegutsemistahet
Ja põled nagu tules
Lahkumise idee sa võtsid igatahes kähku omaks, ei poeta pisaraid
Pigem näitaks keskmist
Kui see koht oleks su silmis mingit tähtsust omand
Netipunkti kaudu tead nüüd veebist paari kutti
Ja mis kõige tähtsam ka üht tüdrukut
Kes viis kogu su süsteemi haripunkti
Kas see ongi uus elu?
Kui nii siis tähistab oma lahkumist sealt pärapõrgust
Juba täna õhtul, sest sengi see
Mis pärast pikki aastaid on päral lõpuks
Seisad ristmikul kuid juba suund on teada
Ja kuna hetkel su jaoks kõik uus on hea
Sa loodadki, et küll mõni autojuht end peatab
Hoiad pöialt julgelt püsti ja riided tuules lehvimas sa naeratad
Ja iga möödasõitja ütleks
Et sind nähes poleks küll millegi üle kaevata
Ei lähe kaua, auto peatub, 1 repliik ja lähedki sisse
Kuigi sealt kostuv muusika teeb sind närviliseks
See noor rullnokk tuleb Tallinnast
A sai tea et ta käis seal ja ostis endale just uue auto
Sest eelmise ta sõitis täispeaga sodiks
Sõidu käigus selgub, et tal on teises autos samast mastist sõbrad
Kes said edumaad, kui ta peatus ja sind peale tahtis võtta
Tunned lõhna, misasja joond oled vä?
Tüüp surus gaasipidet põhja
Ta sõber kõrvalautos tahab näha et kummal rohkem masin sisse võtab
Kohe möödutegi tast juba ja röögid mis sa teed las ta kurat nöögib
Neil pole hullu, a su enda auto on praegu vastassuunavööndis
Soovid et see lõppeks sul on hetkega kopp ees sellest põnevikust
Paned silmad kinni, kas lõppes?
Lõppes küll jah, kuid mitte õnnelikult