Universum kristallkuuli sees Voogamas ajastute lõputu lõng Valgus minetanud kiiruse Vaid lootusetuse hõng ... On tähtede saatus mu käes Langeb liisk, kes läheb, kes veel siia jääb Valge kääbus või punane hiid Kõik algusse tagasi viib Paistab viimne valguskiir Leegid neelanud taeva ja maa Taamal tuhmub silmapiir Ürgne vaikus siis valitseb taas Tähetolmu kirjutan Kõiksuse Raamatut otsatult suurt Kirjas Aegade lugu on seal Ja ei midagi uut Saab supernoovadest Kõigest rida meie Igaviku Kroonikas Mis kord sündin'd ei sure eal, Vaid kordub taas Paistab viimne valguskiir ... Purunevad saatused, tugevad liidud Kui mu käsi hooga üle Linnutee liigub Loorberitel aega ma pikalt ei veeda Järgmiseks ette võtan Andromeeda Paljude parsekite taga hõõgus minu kodulee Suure Paugu eel musta augu sisse lihtsalt kadus see Relatiivsust ja absoluuti eiran ma Teooriad nii tühised need tunduvad